Liidu ajalugu

Ajalugu
1992 – 1995

Füsioterapeute ühendava erialaliidu nimi muutus selliseks nagu ta täna on alles 1999 aastal. Taotlus füsioterapeutide nime kasutamiseks liidu nimes esitati aga juba 1992. aastal. Tiiu Rämmer, Anne Lepasepp, mõned Tartu Ülikooli Kliinikumi ravikehakultuuri instruktorid ning aktiivsemad liikumisravi eriala viimase kursuse tudengid kogunesid just 1992 aasta 6. veebruaril Maarjamõisa haigla Linkbergi auditooriumis asutamiskoosolekule. Vajadus erialaliidu järgi oli lõpuks tekkinud ja nii siis ühinesid vanem ja noorem põlvkond spetsialiste. Organisatsioonile nime pannes mindi aga vastuollu toonase Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi ametnikkonnaga, mille tulemusena ei antud ühingule luba kasutada nimes sõna füsioterapeut. Seetõttu otsustati võtta nimeks Eesti Ravivõimlejate Liit. Seegi nimetus oli veidi ebatäpne, kuna ühingu moodustasid ikkagi inimesed (ravivõimlemise teenust osutavad spetsialistid), ravivõimlejate liit kõlas aga patsientide ühendusena. Järgneval paaril aastal korraldati mõned koosolekud ja seminarid. Peamiselt laste ravivõimlemisega tegelevate spetsialistide tuumik ei laiendanud oma tegevust Tartust kaugemale. Soome sõsarorganisatsiooniga asuti kontakte looma asutamisaastal. Liidu esimene president Tiiu Rämmer vahetas mõned kirjad Soome kolleegiga, kuid kokkusaamiseni toona ei jõutudki. Koosolekud ja seminarid toimusid kaootiliselt ja harva. Tegevus soikus.

1995 – 1999

Erialaliidu taasasutamine tuli päevakorda seoses vaikeluga, mis oli kestnud pea kaks aastat. 1995. aasta varakevadel kutsusid Margus Mustimets ja Anne Lepasepp kokku kõik Tartu ravivõimlemise ja liikumisravi spetsialistid. Koosolekul otsustati asutada kõiki vabariigi vastava eriala spetsialiste ühendav, aktiivselt toimiv alaliit. Esimene Eesti Ravivõimlejate Liidu konverents toimus 1995 aasta 15. mail Tartus Maarjamõisa polikliinikus. Esines nii taasasutajate aktiiv kui ka doktor Ann Tamm ja kehakultuuriteaduskonna dekaan Mati Pääsuke. Valiti viieliikmeline juhatus ning kolmeliikmeline revisjonikomisjon. Juhatusse kuulusid president Margus Mustimets, asepresident Anne Lepasepp, teine asepresident Galina Schneider, sekretär Urmi Kukk ja laekur Anu Erepuu. Valiti välja liidu logo enam kui kolmekümne kavandi seast.

Liidu peamiseks eesmärgiks sellel etapil sai kõikide spetsialistide ühendamine ühe katusorganisatsiooni alla, eriala enda piiride, aga ka koha määratlemine tervishoiumaastikul ning professionaalse eetika põhimõtete väljatöötamine. Liikmeskond kasvas esimestel aastatel kiiresti. 1995. aastal oli liidu liikmeid veidi üle saja, siis 1999. aastaks oli meid poole rohkem – 225.

Teiseks eesmärgiks sai liikmeskonna harimine ja regulaarsete seminaride korraldamine erialase kutsekvalifikatsiooni tõstmiseks. Kaks korda aastas toimuvad seminarid erinevates füsioteraapia valdkondades tõid kokku alati suure hulga liikmeid, aga ka taastusarste ja teisi rehabilitatsioonispetsialiste. Huvi seminaride vastu on suurenenud aasta aastalt. Lisaks lektoritele Soomest ning mitmete traumatoloogide ja ortopeedide, aga ka lastetaastusarstide abile astus seminaridel aktiivselt üles Rootsis elav ja füsioterapeudina töötav eestlane Kersti Jürisson.

Kolmandaks eesmärgiks oli suhete loomine valitsusasutustega (Sotsiaalministeerium, Haigekassa) dialoogi alustamiseks. Aktiivselt tegutseti erialanimetuse muutmise osas. Sotsiaalministeeriumis koostatavasse Ametite klassifikaatorisse kanti liidu ettepanekul sisse füsioterapeut kui tervishoiu tippspetsialist.

Neljandaks eesmärgiks oli rahvusvaheliste suhete alustamine Euroopa ja ülemaailmse erialaliiduga ning WCPT-ga ühinemine. Rahvusvahelised suhted said alguse taastusravi-alasel üritusel Laps 95´, mis toimus Tallinnas 1995. aasta septembris. Seminaril viibis külalisena Soome Füsioterapeutide Liidu president Outi Töytäri ja asepresident Anna-Maija Laitinen. Sellest ajast alates on mõlema liidu esindajad regulaarselt kohtunud nii Soomes, Eestis kui ka mujal maailmas seminaridel või konverentside viibides. Soome erialaliidust on olnud nii moraalne kui materiaalne tugi. Eesti erialaliidule on füsioteraapia raamatutest, erinevate valdkondade lektoritest ning rahalisest toetusest olnud hindamatu kasu. Iga-aastaselt on meid kutsutud Füsioteraapiapäevadele Soome.

1996. aastal võeti Eesti Liikumisravi Liit Füsioterapeutide Komitee Euroopa Ühenduse (SLCP) vaatlejaliikmeks. Esimene rahvusvaheline seminar toimus samal aastal Budapestis. Vaatlejaliikmeteks võeti suur osa Ida-Euroopa füsioterapeutide alaliite.

1998. aastal valiti teiseks ametiajaks presidendiks Margus Mustimets. Juhatusse osutusid valituks Doris Aljaste ja Jelena Jürgel.

1999. aasta 23. mail Yokohamas sai Eesti Liikumisravi Liit Ülemaailmse Füsioterapeutide Konföderatsiooni (World Confederation for Physical Therapy) täisliikmeks.

Aastatel 1995 – 1999 anti välja kolm Liikumisravi Liitu ja liikumisravi tutvustavat voldikut:

Füsioterapistide professionaalse eetika põhimõtted ,
liikumisravi definitsioonid ja faktid Eesti Liikumisravi Liidu kohta,
Eesti Füsioteraapia Liitu ja füsioterapeute tutvustav värviline trükis inglise ja eesti keeles
1999 – 2003

Pärast ühinemist Ülemaailmse Füsioterapeutide Konföderatsiooniga oli Eesti Liikumisravi Liit uue etapi künnisel. Esimeseks sammuks sellel etapil sai nime muutmine. Eesti Füsioterapeutide Liit sai oma praegu kehtiva nime 1999. aasta 17. septembril. Juhatuses jätkasid presidendina Margus Mustimets, asepresidentidena Hille Maas ja Galina Schneider ning sekretärina Doris Aljaste ja laekurina Jelena Jürgel. Liidu liikmeskond oli kasvanud 270 liikmeni. Tegelikkuses olid aga paljud liikmed liidust kaugenenud või hoopis lahkunud. Põhjuseid oli mitmeid – Füsioterapeutide Liit keskendus üha enam vaid füsioteraapia-alastele probleemidele. Esimestel aastatel liitunud taastusraviõdedel, massööridel või taastusarstidel puudus motivatsioon liidu tegevuses aktiivselt osaleda. Igal aastal astus aga liidu liikmeks mitmeid füsioteraapia eriala lõpetanuid. Seetõttu jäi liidu liikmeskond ~200 liikme piiresse.

1999 aastal lõpetasid Oulu Ametikõrgkooli 10 füsioterapeuti ning Tartu Ülikooli võis minna õppima füsioteraapiat esimesele kursusele. Nüüd olid meil olemas „päris omad” füsioterapeudid! Ametialaselt tõstis see kõigi füsioterapeutide eneseteadvust Eestis ja aitas eriala arengu hoogustumisele tohutult kaasa. Eestikeelse tõlke sai WCPT poolt heakskiidetud ülemaailmne kutsestandard . Doris Aljastelt ilmus artikkel ajakirjas Hippokrates, Mai Müür ja Hille Maas kutsuti erialast rääkima raadiosaatesse, Priit Eelmäelt ilmus kirjutis Terviselehes, füsioteraapiat ja teisi taastusravi valdkondi tutvustati saates Inimeselt inimesele.

2001. aasta 12. jaanuaril toimunud üldkoosolekul valiti kolmandaks ametiajaks liidu presidendiks Margus Mustimets. Juhatusse osutusid valituks Hille Maas , Merle Jakobson, Raili Rooba ja Mai Müür.

Juhatuse otsusega alustati läbirääkimisi Kaubandus- ja tööstuskoja juurde kuuluva Kutsekojaga füsioterapeudi kutsestandardi väljatöötamiseks. 2001 aasta juunis algasid regulaarsed kokkusaamised kutsereformigrupi vanemkoordinaatori Rutt Lumi ja erialaliidu poolt moodustati töörühma vahel.
Alaliidu üheks peamiseks ülesandeks sellel perioodil oli kõikide ravivõimlemisega, liikumisraviga või füsioteraapiaga tegelevate spetsialistide atesteerimine . Atesteerimise määrustik koostati 2000. aasta alguses. Esimene atesteerimine toimus sama aasta novembris. Kolme aasta jooksul atesteeriti ühtekokku üle saja liidu liikme. Liidu juhatuse otsusega alustati Mai Müüri eestvedamisel kutseomistamisdokumentide koostamist. Eesmärgiks seati kõikide füsioterapeutide ja füsioterapeudi eriala kaitsmine, erialase pädevuse kontrollimine ja riiklikult tunnustatud kutsetunnistuste väljaandmine.

Liidu liikmete omavahelist suhtlemist loodeti aktiivsemaks muuta suvepäevade korraldamisega. 2001. aasta juunis toimusid Viitna puhkekeskuses esimesed suvepäevad. Vaatamata kesisele osavõtule – 40, jätkus tegevust ja suhtlemist mõlemaks päevaks kuhjaga.

2002. aasta esimesel veebruaril korraldas EFL 10. aastapäevale pühendatud piduliku konverentsi Tallinna Kesklinna Lastepolikliinikus. Osalejate seas olid lisaks liidu liikmetele külalised Läti ja Soome füsioterapeutide liidust, Eesti Taastusarstide Seltsist aga ka Ülemaailmse Füsioterapeutide Konföderatsiooni Euroopa Regiooni juhatus täies koosseisus. Keskpäeval toimus ümarlauakohtumine Euroopa Regiooni juhatuse, EFL-i juhatuse ja sotsiaalministeeriumi esindaja osavõtul. Arutati taastusravi hetkeolukorra ja füsioteraapia tuleviku üle nii Eestis, kui Euroopas. Aukirjad anti Soome Füsioterapeutide liidu endisele presidendile Outi Töytärile ja EFL-i auliikmele Juta Avistele. Tänukirja sai endine liidu juhatuse liige Galina Schneider. Pikaaegse koostöö eest sai tänukirja Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskond.

2002. aasta 16. aprillil kinnitati Kutsekojas füsioterapeudi kutsestandard – esimene riiklik füsioterapeudi ametit kajastav dokument.

2003. aasta mais toimus Barcelonas 14. WCPT konverents, millest ka Eesti delegatsioon osa võttis. Lisaks WCPT üldkoosolekule toimus ka teaduskonverents, millel astusid üles ettekandega Doris Vahtrik (Aljaste) Silva Roose ja Priit Eelmäe Enne WCPT konverentsi toimunud EFL-i üldkoosolekul teatas Margus Mustimets oma tagasiastumisest presidendi kohustest. Juhatuse esimehe ajutiseks kohusetäitjaks valiti Tartu Ülikooli füsioteraapia eriala kuraator Priit Eelmäe. Samal koosolekul viidi sisse ka muudatused liidu põhikirjas. Peamisteks muutusteks oli liidu liikmeskonna jagunemine tegev-, toetaja- ja auliikmeteks. Samuti lisandus liidu juhtimisse üldkoosoleku poolt valitav üheksaliikmeline nõukogu.

Tagasi